Sain temaga tuttavaks ühel toredal peol aastaid tagasi. Mäletan, et esmakordne tutvus ei olnud kõige parem. Ma ei uskunud, et meil midagi ühist oleks. Kuid me kohtusime taas ja ühtäkki tekkis minus tema vastu kirg millesarnast ei olnud ma varem kogenud. Ma mõtlesin temale igal hetkel, nii hommikul ärgates kui ka õhtul und oodates.

Mu perele ta ei meeldinud, aga ma nautisin meie ühiselt veedetud hetki. Kauneid hommikuid kohvitassi kõrval. Pikki jalutuskäike. Käisime koos rannas päevitamas, sõpradel külas ja rohketel pidudel. Ta saatis mind kooli ja tööle, veetis minuga lõunad ja puhkepausid. Ta oli mu saatjaks teel trenni ja õhtul koju.

Mäletan hästi, kuidas hiilisime salaja rõdule, et keegi meid ei näeks ja meie kirglikku hetke ei segaks. Samas pakkus vahele jäämise võimalus elevust. Ta lõhn oli minuga päeval ja ööl - kõikjal. Ta oli minuga siis, kui olin kurb või stressis ja ka siis, kui olin õnnelik ja rahulolev.

Ühtäkki tundsin, et midagi on valesti. Meie vahel ei olnud enam seda kirge nagu vanasti. Oleme küll koos, aga mu mõtted on mujal. Ma ei taha enam sinuga koos olla. Anna andeks suitsetamine, sa ei sobi enam mulle, ma jätan su maha.